Katkestan siinkohal selle ülipika vaikuse. Päris piinlik
on. Nii palju on toimunud, aga teile pole olnud viitsimist sellest teada anda.
Nüüd aga võtan kokku viimase kuu aja ning juunikuu sündmused. Edaspidi püüan
usinam olla.. järgmistes postitustes võib juhtuda, et kirjutan isegi sellest,
mis juunikuu ja jõulude vahel toimus!
Ma arvan, et peaks kohe alguses selgeks tegema, kus ma
olen, millega ma hetkel tegelen ja kuidas mul läheb. Esiteks olen ma
lauluõpetaja linnas nimega Herning (Taani). Mul on 15 õpilast 12. eluaastast
kuni 55. eluaastani, kes kõik on väga erineval tasemel, erinevate soovide ja
erineva stiiliga. Ma õpin iga päev midagi uut ja mul on tohutult hea meel, et
otsustasin aastaks koolist akadeemilise võtta. Seega, kaks päeva nädalas töötan
ma lauluõpetajana ja ülejäänu ajast pean muusikuametit. Harjutan, kirjutan,
arranžeerin, teen proovi, esinen.. Laulan endiselt veel akadeemia
vokaalansamblis ja käin kolm korda nädalas taani keele tunnis. Lisaks sellele
vaatan seeriaid, loen online-Postimeest ja teen endale ise süüa.
Kui minna tagasi minu viimase postituse juurde, siis
bakalaureus sai mul edukalt lõpetatud. Lõputöö sain kaitstud hindele 12,
kusjuures hindajad ise olid minu loomingust ja arranžeeringutest väga
vaimustunud ja ütlesid, et mul on tarvis vaid samas vaimus jätkata ja siis ühel
hetkel plaat välja anda.
Praktiline proov läks sama edukalt hindele 12. Esiteks
pidi seal ette kandma ühe a capella loo (ma laulsin Jobimi „Desafinado“),
sellele järgnes noodist lugemine, improvisatsioon ning meloodia imiteerimine. Meloodia
imiteerimine oli minu kõige nõrgem külg, aga kuna ülejäänu läks nagu lepase
reega, siis ei jäänud neil mingit kahtlust, mis tasemele ma tolleks hetkeks
jõudnud olin.
Kõige olulisem osa bakalaureusest oli ikkagi pooletunnine
bakakontsert. Ma polnud kunagi ühtegi kontserti nii palju energiat pannud, kuid
paistab, et minu töö kandis vilja. Kontsert koosnes minu omaloomingust ja see
oli üles ehitatud minu 2 Taani-aasta elamustele. Bändiks oli Frigga Feetless +
2 toru. Ma ise arvan, et see oli mu senise elu parim kontsert. Hindajad
ütlesid, et see oli nende jaoks midagi täiesti uut – et nad polnud varem
sellist muusikat kuulnud ja et mu vokaal ja esitus olid kõrgetasemelised. Eks
sealtki üks 12 mulle sülle potsatas. Tohutult hea meel on, et minu musikaalsust
nii kõrgelt hinnati. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kogu baka lõpetamise
protsess andis mulle tohutult enesekindlust ja -usku juurde.
 |
| Frigga Feetless + 2 toru |
Peagi pärast bakakontserti kolisin ka ühikast välja. Selle
puhul sain proovile panna oma katlakivi eemaldamise oskused. Seal samas viskasin
minema ka kõik ebavajaliku ja tegin selle toa nii laitmatult puhtaks kui
võimalik. Järgmisel päeval ootasin 8 tundi meest, kes pidi tulema selle toa üle
vaatama, enne kui ma lõplikult välja sain kolida. Lõpuks tuli ikkagi ise talle
ukse taha minna ja meelde tuletada, et ma teda juba pikemat aega ootasin. Ülevaatus
läks hästi ja sain kogu makstud deposiidi täielikult tagasi. Emme „äädikanõuanne“
katlakivi eemaldamiseks toimis ülihästi. Soovitan teilgi kasutada äädikat ja
visata minema kõik muud kemikaalid. Toimib superhästi!
 |
| 2014. aasta parim koristaja |
 |
| See tuba oli mulle 2 aasta jooksul tõeliselt hubaseks koduks |
Nüüd paar sõna ka lõpetamisest. Kõige veidram kogemus
kogu lõpetamisprotsessi juures oli lõpuaktus. Eestis on ju lõpuaktus ülioluline
– uued kleidid, uued ülikonnad, tohutult lilli. Vanemad küsivad töölt vaba
päeva, et kohale tulla ja näha, kuidas nende laps lõputunnistuse kätte saab.
Sugulased sõidavad üle Eesti kokku, et siis veel ka hiljem, pärast aktust,
tähistada. Kokkuvõttes on see üks igavesti suurejooneline sündmus!
Taanis aga on asjalood teistmoodi. Lõpetajad tulevad
kohale tavariietes (kui üldse tulevad). Lilli õpetajatele ei tooda (kusjuures
nad pole kohalegi tulnud). Kogu aktus on üles ehitatud põhimõttele, et mida
rutem otsa saab, seda parem. Saal on pooltühi – lisaks lõpetajatele on sinna
vaid paar üksikut vanemat ära eksinud. Siiski on muusikaakadeemia aktusel ka
kolm arga muusikalist vahepala (milledest üks olin mina koos enda bassimängijast
sõbraga). Alguses ma mõtlesin, et küll on vinge, et mulle selline
esinemisvõimalus anti, aga aktusel taipasin, et ma olin ilmselt vist lihtsalt
ainus, kes oli nõus päriselt kohale tulema..
Aga tegelikult on Taanis traditsiooniks, et bakalaureuse
lõpetamist tähistatakse siis, kui viimane eksam on edukalt sooritatud.
Muusikaakadeemias on viimaseks eksamiks kontsert, kuhu tuleb alati perekond
kokku ja pärast hinde teada saamist minnaksegi tähistama.
Lisaks sellele on lõpuaktusega samal päeval ka lõpupidu, kuhu on oodatud kõik
praegused õpilased, lõpetajad ja õpetajad. See on tõeline lõpetamise
tippsündmus. Seal saadki kogu kooliperega koos tähistada, süüa, tantsida ja
ennast ülihästi tunda. Ühesõnaga – taanlased ei hooli mingitest tüütutest
formaalsustest, vaid parema meelega pidutsevad üheskoos.
Siinse akadeemia peod on ülivõrdes vinged. Mitte keegi ei
ole pidur ja kõik lähevad õhtujuhtide ja korraldajate ideedega kaasa. Inimesed
tantsivad õhtust varaste hommikutundideni ja kõik saavad omavahel hästi läbi.
Ma saan aru küll, miks aktusele lõpupidu eelistatakse – see on kordades meeleolukam!
 |
| Lõpudiplomi kättesaamine |
 |
| Aktuse muusikaline vahepala |
.jpg) |
| Minu kaunid lõpetajad |
Kui ma nüüd juba juunikuu lainel olen, siis jätkan samas
vaimus. Päev pärast lõpuaktust tuli kauaoodatud kojusõit. Viimati nägin
koduseid veebruarikuus ema, õe ja koera ühisel sünnipäeval. Seekord oli mul aga
ette näidata bakalaureuse lõputunnistus!
 |
| Kohustuslik pilt Ronniga, vol. 148 |
 |
| Rõõmus kalamees |
 |
| Sport, sport, sport minu hinges ja südames on.. |
Kodus aga ei saanud pikalt olla, sest juba tuli Valka
proovi sõita võidupüha-eelse kontserdi prooviks. Kontserdi korraldajaks oli üks
igavesti töökas ja muhe mees Mati, kes on kirjutanud tohutult palju
arranžeeringuid, muuseas ka Eesti Kaitseväe orkestrile. Seekord tuli esineda
aga Kaitseliidu Ühendorkestriga, mille juurde tulen hiljem tagasi.
Proov rütmigrupiga oli üks veider kogemus. Klaverimängija
oli suurepäraselt ette valmistunud ja arukas inimene. Bassimängija aga,
vaatamata sellele, et oli noodid mitu nädalat varem kätte saanud, tuli sinna
teosammul noote lugema ja itsitama, et kuidas tal polnud aega ja et niimoodi
noodist otse ikka veitsa keeruline. Kui
sa oled oma jah-sõna andnud, siis tuleb aega leida! Selle aja, mis tal kulus
facebookis erinevate arutelude kitsarinnaliseks kommenteerimiseks, oleks võinud
targemalt ära kasutada ja hoopis noodid ette võtta ja lihtsa II-V-I järgnevuse
selgeks õppida.
Ma olen olnud Taanis 2,5 aastat. Asi, mis mind kõige
rohkem häirib, on see, kuivõrd puudulikult muusikud tundideks, proovideks ja
isegi esinemisteks või lindistamisteks ette valmistuvad. Tüüpiline situatsioon
on järgmine: Õpetaja annab tunnis 2-3 loo noodid ja palub järgmiseks korraks
endale selgeks teha. Ühe loo selgeks tegemiseks kulub kindlasti mitte rohkem
kui 10 minutit, ehk siis kokku maksimaalselt 30 minutit. Kahe nädala pärast on
tund ning mitte keegi pole valmis muusikat tegema või sellest rääkima, vaid
ainult nooti lugema. Eks igas klassis on erandeid, aga kui enamus alt veab,
siis tuleb tempo võtta nende järgi, kes kõige aeglasemalt edasi liiguvad.
Teine näide on järgmine: Ma olen ise juba kuu aega
kirjutanud arranžeeringuid ja kulutanud palju aega nootide kirjutamiseks ning
kaks nädalat enne proovi saadan kõik noodid ja lindistused klaverist ja
vokaalist muusikutele laiali, et nad oleksid prooviks ja sellele järgnevaks
kontserdiks valmis. Päev enne proovi ütleb üks, et ta arvas, et proov on ülehomme
ja nüüd pole tal enam aega harjutada.. MIDA? Kaks nädalat oli aega ja sa jätad
asja viimasele õhtule enne proovi? Ja see, et sa ei teadnud, et proov on homme
pole ju mingi vabandus – sind lihtsalt ei huvita. Ja mis te arvate, kuidas
kontsert läks? Ma olin ülivõrdes pettund. Kui inimene juba lihtsa bluesivormi
sassi ajab.. Rohkemat polegi vaja öelda.
Ma ise olen alati mõelnud, et kas endal ei ole häbi, kui
just sinu taha asjad pidama jäävad. Aga taanlased on ka rohkem sellised „pole
hullu“ tüüpi inimesed. Et „eks järgmine kord läheb paremini“. Peab veel 3-4
kontserti sama materjaliga andma ja küll siis lõpuks kõik selgeks saab.
Päris pahaseks sain nüüd. Aga sama lugu oli ju ka selle
Kaitseliidu Ühendorkestri ja bassimängijaga. Mati oli nii palju energiat
sellesse projekti pannud ja siis tuleb üks punt inimesi kokku, kellel on
sellest lihtsalt nii suva ja mängivad isegi kehvemini kui harju keskmiselt.
Kuulsin proovis isegi kedagi uhkusega rääkimas, et ta ei ole mitte kordagi neid
lugusid läbi mänginud. Tõesti asi, mille üle uhkust tunda! Ja eks ise püüad
selle orkestri ees siis naeratada ja oma parima anda. Aga selles mõttes, et kui
laulu lõpus üks grupp inimesi „braavo“ hõikab, siis õnnestus vist ikkagi päris
hästi, vaatamata sellele, kuidas orkester oma osaga hakkama sai.
 |
| Fännklubi |
Kui ma tulen aga neljapäevase (29.01) jazzjami juurde,
mille me 45-minutilise kontserdiga avasime, siis peab tõdema, et minu ümber on
ka neid muusikuid, kes tõesti tahavad mängida parimal tasemel ja on 100%-lt
ette valmistunud. Ja mis on tulemus? Üks suurepärane kontsert, mis puudutas
ennast, puudutas publikut ja jättis õhku enneolematu energia. See oli kindlasti
üks parimaid jämme, millest ma kunagi osa olen võtnud. Mängisime kontserdil
neid standardeid, mida keegi varem jämmidel mänginud polnud. Otsustasime välja
minna keerulisema repertuaariga ja kui bänd poleks olnud valmis neid mängima,
siis oleks see lihtsalt üks mittemidagiütlev kogemus olnud. Aga eks ma jätan
nüüd kindlasti nende poiste nimed meelde, et teine kordki midagi koos ette
võtta.
 |
| Foto: Mads Creutz Thomsen |
 |
| Foto: Mads Creutz Thomsen |
Pärast eelpool mainitud võidupüha kontserti tuli
jaanipäev maailma kõige paremini valmistatud grill-liha ja maailma kõige suurema jaanitulega. Jõulud ja jaanipäev on need kaks päeva aastas, mida ma alati
pikisilmi ootan, sest siis on kindel, et näeb absoluutselt kõiki, keda poole
aasta jooksul kohata pole õnnestunud. Sel aastal avati ka uus kasvuhoone, kust suve lõpul
sai ülimaitsvaid tomateid. Ükski poes müüdav orgaaniline tomat ei maitse nii
nagu koduaia tomat. Päris ausalt kohe.
 |
| Kasvuhoone avamine |
 |
| Sandri kurikuulus Alavuti TV |
 |
| Üllatusmunad |
 |
| Kaspari sünnipäeva-grill |
Nüüd jätan paar kuud vahele ja räägin jõuludest. No just –
jaanipäev ja jõulud on aasta kaks kõige olulisemat sündmust. Detsembrikuu
alguseks oli mul koduigatsus juba nii suur, et hakkasin juba kuu esimesel
päeval jõululaule kuulama ja päevi lugema, millal viimaks ometi koju saab. 20. detsembril
jõudsingi Alavutile. Ja nagu Kaspar oma kuulsas jõululuules mainis: „Taanist
Aarhusist tuli Karmen, kes käib siin üha harvem. Ta tulemiseks tšarterlendu
nõudis ja, oh imet, seekord esimese korraga lennukile jõudis.“
Alavuti on ikkagi tõeline kodu. Alati on jõulude eel
kaunid jõulutuled üles sätitud ja kogu maja jõulumeeleolus. Lisaks sellele on
emme valmistanud alati niiiiiiiii häid sööke ja issil on alati mingeid uusi juurdeehitisi näidata. Minu saabumise puhul oli neil seekord isegi lumi
tellitud ja Eesti päkapikud tõid mulle soki sisse kommi!
 |
| Lumi! |
 |
| Ainult head lapsed said kommi |
 |
| Jõulusöömaaeg |
 |
| Pakkide lunastamine |
 |
| Getu kingitus jõuluvanale |
27. detsembril oli Kungla juubelietendus. Uskumatu, et
neil juba 10 aastat täis on tiksunud. Etendus ise oli üks suur sasipundar, mida
ma lõppkokkuvõttes ei üritanudki lahti pusida. Peaproov sai läbi 15 minutit
enne etenduse algust. Seal olles oli küll tunne, nagu olin ajas tagasi rännanud
ning taas Kungla ridades. Noored, eesotsas Siiri ja Reedaga, olid nii tohutu
töö ära teinud. Ainuke miinus asja juures oli see, et nii vähe oli inimesi just
nendest aastatest, mil „Jeesus Kristus superstaari“ ja „Juukselakki“ tehti. Aga
sellele vaatamata sain särada kaljukitse rollis, mis 8 aastat tagasi esimest
korda lavale toodi. Mu vaieldamatu lemmik. Isegi kõik sõnad olid siiamaani peas!
 |
| Foto: Ülav Neumann |
 |
| Kungla sai 10-aastaseks! Foto: Ülav Neumann |
 |
| See tort maitses natuke liiga hästi | Foto: Ülav Neumann |
Aastavahetuseks sõitsin aga tagasi Taani, sest 1. jaanuaril
oli bigbändiga Randersis kontsert. Niisiis veetsin 31. detsembri taas selle
sõbra juures, kelle juures eelmisel aastalgi. Teemaks oli tsirkus. Seisin kohe
päris nõutult kapi ees ja mõtlesin, et oleks ta vaid paar päeva varem teada
andnud, siis oleks kindlalt Siiri käest mingi laheda kostüümi laenutanud. Ega
mul muud ei jäänud üle, kui ennast punasesse riietada. Lokid olin ka pähe
keeranud.. ja siis tuli idee, et tsirkuses on ju alati ka mustkunstnikke. Eks
ma siis olingi see tüdruk, kes aksessuaare lavale veab või keda pooleks
saetakse.. Nii palju võimalusi!
Mul oli selle seltskonnaga nii tore vana-aastaõhtu. Nadja
on ka väga hea kokk ja lisaks sellele ei sundinud mind keegi kell 12 välja
sõjatandrile minema. Esimese asjana sõin, nagu ikka, kodust kaasa pandud
karpkala.
 |
| Meie tagasihoidlik seltskond |
 |
| Kurb kloun |
Järgmisel päeval kell 3 oli Randersis bigbändiga
uusaastakontsert. See on juba traditsiooniks kujunenud, et bigbänd seal igal
aasta esimesel päeval kontserdi annab. Pillimehed olid küll eelmisest õhtust
väsinud, kuid vastuvõtt oli väga meeldiv ja minu jaoks oli see tore kogemus. Peale
selle – kes veel ei tea, siis sügisel sõidan selle sama bändiga Kanadasse
2-nädalasele tuurile!
Selle lingi kaudu saate uusaastakontserdist paari lugu
kuulata. Keri veits alla poole kuni vasakus servas tuleb vastu Nytårskoncert
2015. Selle alt leiadki need mõned lood.
 |
| Randers Big Band |
Paar päeva pärast uusaastakontserti oli taaskord
kojusõit. Valgas ootas ees Alavuti - parim koht maailmas! Lisaks sellele veel soolokontsert ning meistriklass Valga ja Tõrva
noortele lauluhuvilistele. Võib öelda, et 2015. aasta algas väga tegusalt ja
meeldivalt. Kontsert oli tasemel, noored laululapsed julged ja andekad.. Valga
muusikakooli kaminasaal on üks parimaid kohti, kus vabu minuteid veeta ja kohvi
juua. Tekkis selline tunne, et nii võikski olla.
 |
| Sõidame koju |
 |
| Taani keeles on selle kohta hea sõna: hygge |
 |
| Ma polnud ainuke, kes lumest vaimustusse sattus |
 |
| Vikerkaar? |
 |
| Valgamaalane kajastas kõiki mu samme sel nädalal |
 |
| Härra ja proua |
 |
| Just, Valgamaalane. |
Aga siis sai nädal läbi ja
tuli taas sammud Taani poole seada. Esimestel päevadel oli meeletu koduigatsus. Ausalt,
selline tunne, et paki asjad ja sõida kohe koju tagasi. Umbes nagu esimesel
korral, kui siia tulin. Aga siis päeva, paari pärast hakkas juba elu käima. Alustasin taas õpetamisega ja tegime korterikaaslasega koos süüa ja.. nii saigi
jälle vanasse rutiini tagasi.
 |
| Minu töökoht |
 |
| Taani keele tund |
 |
| Jazzjam |
 |
| Avastasin, et meil on köögis laud. Nüüd ei peagi enam põrandal hommikusööki sööma. |
Kes veel ei tea, siis Frigga Feetlessi kitarrimängija annab
sel kevadel plaadi välja, kus ka mina olen kaastegev nii autori kui ka
muusikuna. Septembris käisime esimest korda stuudios, nüüd jaanuarikuus
lindistasime veel ühe loo ja tegime parandusi eelmistele lugudele. Hetkel on
asi masterdamise järgus ja arvan, et märtsikuuks on kõik asjad joonde aetud.
Muuseas lähevad lood üles ka Spotifysse ja iTunesi, kui õige aeg kätte jõuab. Viimasel
ajal oleme tegelenud ka plaadi kaane kujundusega ühe kunstniku kaasabil. See
kõik on lihtsalt nii põnev!
 |
| FinlandStudio |
 |
| Olen ka vahelduseks üks tõsine asjapulk |
Rohkem uusi ja põrutavaid uudiseid ei ole. Lõpetuseks veel üks ilus lumine pilt, sest meil tuli ka 2 päevaks lumi maha!
Kui kohtume, siis kirjutame pikemalt!
